Oh kui uhke kohe. Mees pool sajandit ei kirjuta midagi ja siis kohe kaks postitust ühe päevaga.
Vestlus ajuga:
Mina: "Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?"
Aju: "Loomulikult mõtlen."
Mina: "No võid pähe tõmmata endale, ma küll mingiks kunstnikuks ei hakka, unusta ära."
Aju: "Aga sul on ju asju, millest sa tahad rääkida, asju mida sul on vaja endast välja..."
Mina: "Midagi mul pole vaja, saan enda sisse jätta küll need oma pisikesed mured."
Aju: "Mis nad nüüd nii pisikesed... ma mõtleks isegi ühiskondlikult olulised mured!"
Mina: "Ise sa oled ühiskondlikult oluline mure. Ja mõtledki liiga palju. Lihtsalt lase mul olla. Teeme veel ühe suitsu."
Aju: "Sa tead kuidas see mulle meeldib... Aga sa peaksid seda tõsiselt kaaluma. Võibolla proovid paar isikunäitust kokku panna. Vaatad kas rahvas sööb su sodi ja kui ei söö siis ei söö noh."
Mina: "Kurat, võibolla sul on õigus tõesti. Ma nägin üks päev unes kuidas Kirke kureeris mu näitust. Ma tahtsin kõik kokku panna ühte ruumi, skulptuurid, videod, joonistused, heli ja igast värki. Ja palusin tal leida viisi kuidas need siis kõik kokku panna, et poleks segane. Ta ei saand hakkama. Ma siis tegin ise ja kirjutasin..."
Aju: "Ma mäletan seda unenägu, sa ei pea rääkima."
Mina: "Ah jah. Kuule aga ma ei tea mõtleme selle kunsti asja peale..."
Peidus pool
6 aastat tagasi
