otsin resolutsiooni

sihuke naine... ta ajab sul alati tati jooksma (suunurgast, piinlikult) ja kõik nii edasi, ta lihtsalt on nii ehe naine noh. No mis ma teen siis, näitan veits välja ka et ila jookseb, ta ei tee väljagi muidugi. Ma ei saa ka lihtsalt otse öelda - mitte et uhkus ei lubaks vaid mõistus seab omad piirid igal asjal. Aga kaine mõistus ongi üks ilge värdjas, segab vahele alati kui huvitavaks kisub. Selline "ohutu" on olla. Mitte et ei ümbritseks ühtegi ohtu. Ei ei, ohtusid on igasuguseid. Lihtsalt ma ise olen nii safe. Kuidas ma saan kellegile midagi selgeks teha kelle selgus on selguse kurjajuure selguse allikas või vähemalt võib seda olla. Rahune lugeja, kõigest ei peagi aru saama - nagu ütleb Jaan.

Kuule aga tõsiselt... kuidas sa nüüd kavatsed lahendada omal selle olukorra? Kirjutadki siia sellest, mingil oma ummamuudu abstraktsel kujul, keegi enivei mõhkugi aru ei saa ja loodad, et sees läheb paremaks või? Ilgelt heal arvamusel oled endast.


--- 5 mintsa hiljem


Huuh... tegin ühe suitsu ja rahunesin. Leppisin endaga ära ja oleme jälle sõbrad edasi. Nõustusin siis, et see, mis ta enne kirjutas (loe ülalt) võib alles jääda. Okei, las ta siis on, ei peagi palehigis deliitima kõike, pärast endal hea lugeda ju. Ennast peab armastama ja austama ja üldse... Niisiis, armas lugeja - kui sa ikka veel oled asja juures... tüdruk on ilus, pikk, nutikas-lutikas, veits ohtlik, veits veider, veits kaugel. Veits ei pane ila tilkuma või ah? Logish. Lihtsalt sa tead, et sa ei saa teda kunagi endale. Isegi korraks enda käte vahele, isegi korraks enda kallistusse... ilgelt piinad ennast ja ei lähe sellest mõttest edasi järgmise juurde, vaid istud nagu idikas kell 4:48 ja sonid oma blogisse midagi. Kuule ole rahulik, keegi ei loe seda eniveis!

--- jälle viis mintsa hiljem

Huuh... rahunesin. Leppisime ära jälle. Miks me tülitseme üldse koguaeg (loe postitust "vestlus ajuga")? Peaks olema kõik lill nagu - sai sealt nõndanimetet' kõrgkoolist minekut teha, hommikul mere äärde, ilgelt rahulik aeg peaks olema. Aga "tutkit", vaja möliseda enda kallal. Üleüldse, kui sul juba üks naine on, mispärast sa siis tilgutad oma ila kõik üle klaviatuuri, milleks? Kas see Nietzsche teooria hakkas sulle nii meeldima või? Oo ega elus kõiki mahlasid maitsmata ei oskagi tõelist nektarit hinnata ja ooo ühe naise armastusest ei saagi ühele mehele küllalt olla. Ma ei tea, kui ei mäleta, ära tsiteeri. Okei rahu, ei lähe tülli jälle!
Mis siis kui sa kirjutadki kõik oma puudujäägid üles - lauludesse, lugudesse, minupärast kirjuta kasvõi otsaette... aga kuhugi peab need panema. Aga samas vahel on lihtsalt suva kõigest, järsku sa enam ei olegi inimene ja teed kõike mis pähe tuleb ja meeldib kah, vot. Elus tuleb hetki, kus sa pead arvestama ainult ja ainult iseendaga ja sul peab olema absoluutne pohhuism lahinguvalmis nagu seisev... ei oota ühe vulgaarse postituse ma juba tegin täna öösel. Igatahes asi sai jälle resolutsiooni, aitäh.

Häh... kauaks?

pealelendajad (naised)

"see küllatulemise mõte ei näinudki enam nii halb välja, aga rongid ei käi enam.

ja see et sa ei viitsi enam, see ei ole üldse mingi vabandus.
ma olen näljane "

Ma luban teile, ma ei andnud tollele tütarlapsele ühtegi vihjet, me ei rääkinud ei rongidest, külla tulemisest ega viitsimisest-mitte viitsimisest. Meie jututeemaks oli videokunst, portfooliod, EKA värgid... ta ütles et ta tahaks ilgelt süüa, kõht tühi. Kas ma tean mõnda kakskendnelihašši vanalinnas. Teadsin, ütlesin... veits aega läks mööda ja siis, pabahh! Sihuke statement. Mul läks aju korraga krampi. Siis pea ragistas veits nagu 11 aastat vana lauaarvuti aga ikka ei mõelnud välja... nagu... WHAAT? Ütlesin, et „ahah“ ja vabandasin, et ma nüüd pean jooksma, lähen kodust ära.

Hiljem hakkasin mõtlema, et tegelt... kuigi mul polnud selle plikaga tuhkagi peale hakata ja mind pigem hirmutas see, kui et tekitas huvi... Pagan kui šekšikaš!!

Aga samas võrreldes nende lennuvõimetute pingviinidega kes ootavad ootavad ootavad ja siis veel ootavad kah pealekauba... kuni tuleb prints valgel kiikhobusel ja niidab neid jalust ja nad ise sittagi ei tee selleks et keegi nende püksikud jalast rebiks... siis need pealelendajad on vahelduseks päris head. Ah jaa need lennuvõimetud... noh, siis nad lõpuks on sul voodis, sa oled odavalt püüdlik alfaisane, mässad, eel- ja järelmängid, paned preservatiivi peale ja uhad... aga ta isegi ei tee sellist nägu, et ta paneks tähele või et see oleks kuidagi w i c k e d või midagi... mkmmm... sellised väsinud, sureva hobuse ohked tulevad iga poole minuti tagant, mõtled erinevate eksperimentide peale - et kui sa annaks talle küüneviili, kas ta annaks hagu oma küünepikenduste peale või? Või kui et ise hakkaks ilgelt kõvasti oigama ja ähkima kas ta tuleks kaasa selle mänguga. Ah vahet pole, läheb mõttetuks nühkimiseks niikuinii ja siis ma ei tea minul vajub küll ära ja asi jääb katki. Pead ütlema et... "a vat pole nikumees". Jälle kurva tujuga koju. Avan õlle.