pealelendajad (naised)

"see küllatulemise mõte ei näinudki enam nii halb välja, aga rongid ei käi enam.

ja see et sa ei viitsi enam, see ei ole üldse mingi vabandus.
ma olen näljane "

Ma luban teile, ma ei andnud tollele tütarlapsele ühtegi vihjet, me ei rääkinud ei rongidest, külla tulemisest ega viitsimisest-mitte viitsimisest. Meie jututeemaks oli videokunst, portfooliod, EKA värgid... ta ütles et ta tahaks ilgelt süüa, kõht tühi. Kas ma tean mõnda kakskendnelihašši vanalinnas. Teadsin, ütlesin... veits aega läks mööda ja siis, pabahh! Sihuke statement. Mul läks aju korraga krampi. Siis pea ragistas veits nagu 11 aastat vana lauaarvuti aga ikka ei mõelnud välja... nagu... WHAAT? Ütlesin, et „ahah“ ja vabandasin, et ma nüüd pean jooksma, lähen kodust ära.

Hiljem hakkasin mõtlema, et tegelt... kuigi mul polnud selle plikaga tuhkagi peale hakata ja mind pigem hirmutas see, kui et tekitas huvi... Pagan kui šekšikaš!!

Aga samas võrreldes nende lennuvõimetute pingviinidega kes ootavad ootavad ootavad ja siis veel ootavad kah pealekauba... kuni tuleb prints valgel kiikhobusel ja niidab neid jalust ja nad ise sittagi ei tee selleks et keegi nende püksikud jalast rebiks... siis need pealelendajad on vahelduseks päris head. Ah jaa need lennuvõimetud... noh, siis nad lõpuks on sul voodis, sa oled odavalt püüdlik alfaisane, mässad, eel- ja järelmängid, paned preservatiivi peale ja uhad... aga ta isegi ei tee sellist nägu, et ta paneks tähele või et see oleks kuidagi w i c k e d või midagi... mkmmm... sellised väsinud, sureva hobuse ohked tulevad iga poole minuti tagant, mõtled erinevate eksperimentide peale - et kui sa annaks talle küüneviili, kas ta annaks hagu oma küünepikenduste peale või? Või kui et ise hakkaks ilgelt kõvasti oigama ja ähkima kas ta tuleks kaasa selle mänguga. Ah vahet pole, läheb mõttetuks nühkimiseks niikuinii ja siis ma ei tea minul vajub küll ära ja asi jääb katki. Pead ütlema et... "a vat pole nikumees". Jälle kurva tujuga koju. Avan õlle.